Skip to content
Kuidas võib lümfiteraapia rinnavähiga patsienti keemiaravi ajal aidata? Rinnavähk on üks sagedamini diagnoositavaid pahaloomulisi kasvajaid naiste seas. Eestis diagnoositi 2023. aastal 884 rinnavähi esmasjuhtu, neist 878 naistel ja 6 meestel (Pahaloomuliste kasvajate…, 2025a). Kaasaegne rinnavähi ravi on palju arenenud ning hõlmab sageli mitut ravimeetodit korraga: kirurgiat, kiiritusravi, hormoonravi, sihtravi ja keemiaravi. Keemiaravi võib olla oluline osa nii varajase kui ka kaugelearenenud rinnavähi ravis, aidates vähendada kasvaja suurust, hävitada võimalikke allesjäänud vähirakke ning vähendada haiguse kordumise riski (Gradishar jt, 2024).
Samas kaasneb keemiaraviga sageli mitmeid kõrvaltoimeid, mis võivad mõjutada inimese füüsilist ja emotsionaalset enesetunnet. Üks oluline, kuid sageli vähem teadvustatud teema on keemiaravi ja kogu rinnavähi ravi mõju lümfisüsteemile. Lümfisüsteem osaleb keha vedelikutasakaalu, immuunkaitse ja kudede puhastumise protsessides. Kui lümfisooned või lümfisõlmed saavad ravi käigus kahjustada, võib suureneda tursete ja lümfödeemi risk.
Mis on lümfisüsteem ja miks see rinnavähi ravis oluline on?
Lümfisüsteem koosneb lümfisoontest, lümfisõlmedest ja lümfoidkoest. Selle ülesanne on juhtida kudedest üleliigne vedelik tagasi vereringesse, toetada immuunsüsteemi ning aidata kehal kaitsta end põletike ja infektsioonide eest. Rinnavähi ravi võib lümfisüsteemi mõjutada mitmel viisil. Eriti oluline roll on operatsioonil ja kiiritusravil, sest aksillaarsete ehk kaenlaaluste lümfisõlmede eemaldamine ning kiiritusest tingitud fibroos võivad häirida lümfivedeliku normaalset äravoolu (Rockson ja Rivera, 2008).
Keemiaravi võib omakorda mõjutada organismi üldist põletikutaset, immuunsüsteemi tööd ja kudede taastumisvõimet. Keemiaravi toimib kiiresti jagunevate rakkude hävitamise kaudu, kuid lisaks vähirakkudele võivad kahjustuda ka terved kiiresti jagunevad rakud, näiteks luuüdi, seedetrakti limaskesta ja juuksefolliikulite rakud (Tolaney jt, 2019). Seetõttu võivad tekkida väsimus, iiveldus, immuunsuse langus, juuste väljalangemine, neuropaatia ja muud kõrvaltoimed.
Keemiaravi sagedasemad kõrvaltoimed
Rinnavähi keemiaravis kasutatakse sageli antratsükliine, taksaane ja alküülivaid aineid. Need ravimid mõjutavad vähirakkude jagunemist ja DNA-d, kuid võivad põhjustada ka kõrvaltoimeid (Waks ja Winer, 2019). Kõige sagedamini esineb väsimust, iiveldust, oksendamist, juuste väljalangemist, limaskestade kahjustust ja immuunsüsteemi nõrgenemist (Henry jt, 2020).
Vähi ja keemiaraviga seotud väsimus erineb tavapärasest väsimusest, sest see ei pruugi piisavalt leeveneda puhkamisega. See võib mõjutada inimese igapäevast toimetulekut, liikumissoovi ja osalemist taastusravis (Bower, 2014). Lisaks võib keemiaravi põhjustada perifeerset neuropaatiat, mille korral tekivad kätes või jalgades tuimus, kipitus, põletav valu või tundlikkushäired. Sellisel juhul peab lümfiteraapia olema eriti õrn ja patsiendi enesetundega kohandatud (Loprinzi jt, 2020).
Oluline kõrvaltoime on ka neutropeenia ehk neutrofiilide arvu langus veres. See tähendab, et organismi kaitsevõime infektsioonide vastu on nõrgenenud. Lümfiteraapia seisukohalt tähendab see, et terapeudil tuleb olla eriti tähelepanelik naha seisundi, palaviku, põletikunähtude ja patsiendi üldise enesetunde suhtes (McNeely jt, 2012).
Lümfödeem pärast rinnavähi ravi
Lümfödeem on krooniline seisund, mille korral lümfivedelik koguneb kudedesse ning põhjustab turset, raskustunnet, pingetunnet, naha paksenemist ja mõnikord ka valu. Rinnavähiga seotud lümfödeem tekib sagedamini ülajäsemes, eriti siis, kui ravi käigus on eemaldatud kaenlaaluseid lümfisõlmi või tehtud kiiritusravi (DiSipio jt, 2013).
Lümfödeem võib ilmneda kohe pärast ravi, kuid ka kuid või aastaid hiljem. Seetõttu on oluline jälgida käe, rinna, rindkere ja kaenlaaluse piirkonna muutusi. Varajased märgid võivad olla raskustunne käes, kerge turse, sõrmuste või riiete pingulolek, naha pinge või liikuvuse vähenemine. Mida varem muutustele tähelepanu pöörata, seda paremad on võimalused turset kontrolli all hoida (Thomas, 2021).
Uuringutes on leitud, et rinnavähiga seotud lümfödeemi esinemissagedus võib varieeruda suuresti, jäädes ligikaudu 4–56% vahemikku (Langeh jt, 2023). Risk sõltub ravimeetoditest, lümfisõlmede eemaldamise ulatusest, kiiritusravist, kehakaalust, põletikest, traumadest ja füüsilisest aktiivsusest.
Kuidas saab lümfiteraapia toetada rinnavähi patsienti?
Lümfiteraapia eesmärk on parandada lümfivedeliku äravoolu, vähendada turset, toetada kudede ainevahetust ning parandada inimese enesetunnet ja elukvaliteeti. Kompleksne lümfiteraapia võib hõlmata manuaalset lümfidrenaaži, kompressioonravi, nahahooldust ja terapeutilist liikumist (Executive Committee…, 2023).
Manuaalne lümfidrenaaž on õrn teraapiavorm, mille eesmärk on suunata lümfivedelikku toimivate lümfiteede kaudu paremini liikuma. Rinnavähi patsientidel võib see aidata vähendada turset, pehmendada kudesid, parandada liigesliikuvust ja leevendada raskustunnet. Samas peab teraapia alati lähtuma patsiendi hetkeseisundist, ravi etapist ja võimalikest kõrvaltoimetest (McNeely jt, 2012).
Kompressioonravi aitab säilitada saavutatud ravitulemust ja vähendada vedeliku tagasikogunemist kudedesse. Keemiaravi ajal võib nahk olla õhem, kuivem ja tundlikum, mistõttu tuleb kompressiooni kasutamisel jälgida naha reaktsioone ning valida sobiv surve tugevus (Thomas, 2021).
Ka liikumine on lümfisüsteemi toetamisel väga oluline. Lihaste töö aitab lümfivedelikul liikuda ning mõõdukas füüsiline aktiivsus on rinnavähi patsientidele üldiselt ohutu ja kasulik, kui see on kohandatud inimese seisundile (Cormie jt, 2018).
Loe lümfimassaaži kohta siit
Lümfiteraapia keemiaravi ajal: mida peab arvestama?
Keemiaravi ajal tuleb lümfiteraapiat teha eriti ettevaatlikult. Enne seanssi on oluline hinnata patsiendi üldseisundit, väsimust, nahka, valu, turset, infektsiooninähte ja võimalusel ka vereanalüüside tulemusi. Erilist tähelepanu vajavad neutropeenia, trombotsütopeenia, tugev väsimus, neuropaatia, nahaärritus ja südame-veresoonkonna probleemid (Maltser jt, 2017; Zheng jt, 2021).
Lümfiteraapiat ei tehta ägeda infektsiooni, palaviku, ravimata südamepuudulikkuse, ägeda tromboosi, sepsise või meditsiiniliselt ebastabiilse seisundi korral (Executive Committee…, 2023). Kui inimesel on nahal punetus, kuumus, valulikkus, haavandid, lööve või kiiresti süvenev turse, tuleb enne teraapiat konsulteerida raviarstiga.
Keemiaravi ajal võib patsiendi koormustaluvus olla madalam. Seanss võiks olla rahulik, lühem ja väga õrn. Terapeudi roll ei ole ainult füüsiline toetamine, vaid ka turvalise ja rahuliku keskkonna loomine. Rinnavähk ja selle ravi võivad põhjustada ärevust, hirmu, kehapildi muutust ja emotsionaalset kurnatust. Empaatiline puudutus, kuulamine ja individuaalne lähenemine võivad toetada ka psühholoogilist heaolu (Bower, 2014).
Millal pöörduda lümfiterapeudi poole?
Lümfiterapeudi poole tasub pöörduda, kui pärast rinnavähi ravi või selle ajal tekib käe, rinna, rindkere või kaenlaaluse piirkonna turse, raskustunne, pingetunne, naha muutused või liikuvuse piiratus. Samuti võib lümfiteraapia olla toetav osa taastumisest ka siis, kui nähtavat turset veel ei ole, kuid on risk lümfödeemi tekkeks.
Kõige olulisem on, et lümfiteraapia oleks turvaline, individuaalne ja vajadusel kooskõlastatud raviarstiga. Keemiaravi ajal ei sobi tugev massaaž ega intensiivne kudede töötlemine. Lümfisüsteemi toetamine peab olema õrn, teadlik ja patsiendi seisundit austav.
Kokkuvõte
Rinnavähi ravi on sageli pikk ja mitmetahuline protsess. Keemiaravi võib olla ravi oluline osa, kuid see võib mõjutada immuunsüsteemi, närvisüsteemi, nahka, energiataset ja ka lümfisüsteemi toimimist. Lümfisõlmede eemaldamine, kiiritusravi ja põletikulised protsessid võivad suurendada lümfödeemi tekkeriski.
Lümfiteraapia võib aidata vähendada turseid, toetada lümfiringet, parandada kudede seisundit ja toetada elukvaliteeti. Keemiaravi ajal peab teraapia olema eriti ettevaatlik, õrn ja patsiendi hetkeseisundile kohandatud. Ohutu lümfiteraapia eeldab teadmisi rinnavähi ravist, kõrvaltoimetest, vastunäidustustest ja koostööd meditsiinimeeskonnaga.
Kui tunned pärast rinnavähi ravi või keemiaravi ajal turset, raskustunnet, pingetunnet või vajad keha õrnaks toetamiseks, võta ühendust ja küsi nõu lümfiteraapia võimaluste kohta. Koos leiame sinu seisundile sobiva ja turvalise lähenemise.
Kasutatud kirjandus
Armer, J.M., Ostby, P.L., Ginex, P.K., Beck, M., Deng, J., Fu, M.R., Lasinski, B.B., Lockwood, S., Poage, E., White, J., Maloney, C., Moriarty, K.A., Vrabel, M., Morgan, R.L. (2020). ONS Guidelines™ for Cancer Treatment-Related Lymphedema. Oncology Nursing Forum, 47(5), 518–538. http://doi.org/10.1188/20.ONF.518-538
Bower, J. E. (2014). Cancer-related fatigue—Mechanisms, risk factors, and treatments. Nature Reviews in Clinical Oncology, 11(10), 597–609. http://doi.org/10.1038/nrclinonc.2014.127
Cormie, P., Atkinson, M., Bucci, L., Cust, A., Eakin, E., Hayes, S., McCarthy, S., Murnane, A., Patchell, S., Adams, D. (2018). Clinical oncology society of Australia position statement on exercise in cancer care. Medical Journal of Australia, 209(4), 184–187. http://doi.org/10.5694/mja18.00199
DiSipio, T., Rye, S., Newman, B., Hayes, S. (2013). Incidence of unilateral arm lymphoedema after breast cancer: A systematic review and meta-analysis. The Lancet Oncology, 14(6), 500–515. http://doi.org/10.1016/S1470-2045(13)70076-7
Executive Committee of the International Society of Lymphology. (2023). The diagnosis and treatment of peripheral lymphedema: 2023 consensus document. Lymphology, 56(4), 133–151. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/39207406/
Gradishar, W. J., Moran, M. S., Abraham, J., jt. (2024). NCCN Clinical Practice Guidelines in Oncology: Breast Cancer. Official Journal of the National Comprehensive Cancer Network, 22(5), 594–652. https://doi.org/10.6004/jnccn.2024.0035
Henry, N. L., Shah, P. D., Haider, I., Freer, P. E., Jagsi, R., Sabel, M. S. (2020). Cancer of the breast. In Abeloff’s Clinical Oncology (6th ed.). Elsevier.
Langeh, U., Kumar, V., Ahuja, P., Singh, C., Singh, A. (2023). An update on breast cancer chemotherapy-associated toxicity and their management approaches. Health Sciences Review, 9, 1–14. https://doi.org/10.1016/j.hsr.2023.100119
Loprinzi, C. L., Lacchetti, C., Bleeker, J., et al. (2020). Prevention and management of chemotherapy-induced peripheral neuropathy in survivors of adult cancers. Journal of Clinical Oncology, 38(28), 3325–3348. http://doi.org/10.1200/JCO.20.01399
Maltser, S., Cristian, A., Silver, J. K., Morris, G. S., Stout, N. L. (2017). A focused review of safety considerations in cancer rehabilitation. PM&R, 9(9S2), S415–S428. http://doi.org/10.1016/j.pmrj.2017.08.403
McNeely, M.L., Binkley, J.M., Pusic, A.L., Campbell, K.L., Gabram, S., Soballe, P.W. (2012). A prospective model of care for breast cancer rehabilitation: postoperative and postreconstructive issues. Cancer, 118(8 Suppl), 2226–2236. http://doi.org/10.1002/cncr.27468
Pahaloomuliste kasvajate esmasjuhud paikme, soo ja vanuserühma järgi. (2025a). Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Tervise Arengu Instituut. https://statistika.tai.ee
Rockson, S. G., Rivera, K. K. (2008). Estimating the population burden of lymphedema. Annals of the New York Academy of Sciences, 1131(1), 147–154. http://doi.org/10.1196/annals.1413.014
Thomas, M. (2021). Breast cancer-related upper limb lymphoedema: an overview. British Journal of Community Nursing, 26(Sup4), S30–S35. http://doi.org/10.12968/bjcn.2021.26.Sup4.S30
Tolaney, S. M., Guo, H., Pernas, S., Barry, W.T., Dillon, D.A., Ritterhouse, L., Schneider, B.P., Shen, F., Fuhrman, K., Baltay, M., Dang, C.T., Yardley, D.A., Moy, B., Marcom, P.K., Albain, K.S., Rugo, H.S., Ellis, M.J., Shapira, I., Wolff, A.C., Carey, L.A., Overmoyer, B., Partridge, A.H., Hudis, C.A., Krop, I.E., Burstein, H.J., Winer, E.P. (2019). Seven-year follow-up from a randomized trial of adjuvant paclitaxel and trastuzumab for node-negative HER2-positive breast cancer. Journal of Clinical Oncology, 37(22), 1868–1875. http://doi.org/10.1200/JCO.19.00066
Waks, A. G., Winer, E. P. (2019). Breast cancer treatment: A review. Journal of the American Medical Association, 321(3), 288–300. http://doi.org/10.1001/jama.2018.19323
Zheng, J. Y., Mixon, A.C., McLarney, M.D. (2021). Safety, Precautions, and Modalities in Cancer Rehabilitation: an Updated Review. Current Physical Medicine and Rehabilitation Reports, 9(3), 142–153. http://doi.org/10.1007/s40141-021-00312-9